Kokkuvõte 2019. a toitumisest ja tervisest

Vahele on jäänud palju kuid, mil ma pole siia postitanud. 
Olen toitunud jätkuvalt vaid taimselt, nüüdseks juba 1 aasta ja 2 kuud, lihtsalt vahepeal olin liiga hõivatud, et postitada.
Suure toitumisalase elumuutuse algusest on möödunud 1 aasta ja 5,5 kuud. 

Et kogu loost aimu saada, soovitan lugeda mu eelnevaid ülevaateid alustades lugemist mu esimesest postitusest "Muutuse algus"
https://toiduinfo.blogspot.com/2018/04/muutsin5-aastat-tagasi-kardinaalselt.html,

siis heita pilk peale 12. juuli vahekokkuvõttele: https://toiduinfo.blogspot.com/2018/07/vahekokkuvote.html.

Vaadata ka 17. augustil postitatud järge: "Muutustele on lisandunud muutusi" (Vahekokkuvõte2) ja siis oleks loogiline järg lugeda 6. okt postitust "Tõehetk" https://toiduinfo.blogspot.com/2018/10/toehetk-jarg-eelnevatele.html

ning postitust "Järjekordne kokkuvõte" https://toiduinfo.blogspot.com/2018/12/jarjekordne-kokkuvote.html
ja siis jõuame järjega tänase kokkuvõtte juurde.

2019. aasta on olnud tunduvalt keerulisem kui 2018. a. Mul ei ole jätkuvalt tekkinud mitte kordagi igatsust ega ihalust mitte ühegi toiduaine vastu, millest olen loobunud, raskused pole olnud sedalaadi.

Jaanuari viimasel päeval tabas mind ootamatu löök, millest said alguse selle aasta raskused.
31. jaanuari hommikul avastasin, et mu labakätel on väike nõgestõvelööve, mis õhtuks oli laienenud ka mu jalgadele. 1. veebruari hommikuks olid mu labakäed ja sõrmed juba väga tugevalt lööbes ja punased ning sõrmed sügelesid ümber-ringi. Peopesadel oli imelik lõhn, eriti tugev hommikul ärgates ning pesemine seda ära ei võtnud (see probleem jäi ligi kaheks kuuks). Õhtuks läks lööve hullemaks ja mu käed justkui põlesid (sügelus, kuumus), sõrmed olid paistes.
Ööl vastu 2. veebruari ma piinlesin ikka päris korralikult. Meeletud sügelushood, millele ei tahtnud lõppu tulla, sõrmed olid hommikuks ülipaistes, tulipunased, lööve oli ümberringi sõrmedel. Paistetuse tõttu ei saanud ma sõrmi kokku panna. Lööve oli ka mitmel pool mujal kehal ja reitel oli lööve läinud väga suureks ja punaseks.
2. veebruari hommikul tundes lisaks ka südametöös ebakorrapärasust tabas mind hirm ja nutmine. Konsulteerides meedikust tuttavaga sain kinnitust, et pean koheselt minema EMO-sse, sest olukord võis muutuda eluohtlikuks.
EMO-s pidin ma tegema otsuse, mida poleks iial arvanud, et teen. Ma olin mõni aasta tagasi öelnud, et ma ei nõustu enam kunagi hormoonraviga, kuid nüüd seati mind dilemma ette, kas süstivad mulle suures koguses hormooni ja olen kohustatud selle järel vähenevas annuses viis päeva võtma hormoontablette või ei saa nemad mind kuidagi aidata ja allergiline reaktsioon läheb suure tõenäosusega veelgi hullemaks.
Väga raske südamega nõustusin selle läbi tegema, sest olukord, milles ma olin, oli ikka päris kohutav. Imekombel võttis hormoon reaktsiooni vähemaks ning õhtuks muutus juba asi paremaks. Kerge lööve jäi küll peaaegu kaheks nädalaks ja mingid kõrvalnähud kestsid veel pikalt, näiteks tundsin mitu nädalat põies imelikku tunnet, mis oli ilmselt mürkidest, mida organism pidi kehast välja saama.
Mis siis sellise tohutu allergilise reaktsiooni põhjustas? Mul ei ole muud vastust, kui et see oli põhjustatud puu- ja köögiviljades olevatest taimekaitsevahendite jääkidest, mis olid kuhjunud mu kehasse nii suures koguses, et organism ei suutnud enam nendega toime tulla, sest ma polnud söönud ühtki uut toiduainet ega kasutanud ühtki uut toodet, mille süüks võiks seda panna.

Ma olin juba poes tükk aega nuusutanud köögivilju, sest talvisel paprikal, brokolil, lillkapsal, mõnel kurgil oli kohutavalt tugev keemialõhn juures. Neid kõige hullemalt lõhnavaid kaupu ma ei ostnud, kuid ega kõik keemia pole ka lõhnast tuntav. Hiljem kodus avastasin, et tegelikult ka tavaline peakapsas oli väga keemialõhnaline.

2. veebruari pärastlõunal haiglast koju minnes olin ma ikka päris nõutu ja võib öelda, et kerges ahastuses, et mida ma siis nüüd sööma hakkan.
Ma ju ei teadnud, millises puu- või köögiviljas kui palju kahjulikke aineid on, millist võtta ja millist jätta.
Mõistsin, et mul ei jää muud üle kui pöörduda mahetoidu poole. Ma olin harjunud väga rikkaliku tavatoidu puu- ja köögiviljavalikuga, ma sõin iga päev väga suure valiku erinevaid puu- ja köögivilju, et saada kõik kasulikud ained kätte.
Esimese käiguna suundusimegi Talutoidu Aita, kust ostsin mahe kartulit, porgandit, peeti ja kapsast. Rimist sain öko banaani ja apelsine. Esialgu oligi kõik. Veebruar ei ole just parim aeg taimetoitlasele.

Järgnevad kuud ja tegelikult siiamaani on olnud toidu valiku osas päris keerulised. Selge see, et mu toiduvalik ei saanud jääda vaid eelpool nimetatud kaubaartiklite juurde. Hiljem leidsin küll Rimist ka lehtsalati, tomati, kurgi ja paprika, kuid kõrgete hindade tõttu ei saanud ma neid päris igapäevaselt tarbida.
Mahetoidu valik on Viljandis üsna piiratud ja samas hind vähemalt kahekordne võrreldes tavatoiduga.
Kõige suuremat puudust olen tundnud spinatist ja brokolist, mis köögiviljadena, mis sisaldavad väga paljusid erinevaid vitamiine ja mineraalaineid jäid mu menüüst nüüd täiesti välja, sest paraku on tavaköögiviljadena just need kaks ka väga palju taimekaitsejääke sisaldavat köögivilja. See omakorda on tinginud mõningate toitainete puuduse.
Ma olen olnud dilemma ees, mis on kahjulikum, kas see, kui mul jääb organismis mõnedest toiainetest puudu või kui mu organism saab tavatoidu puu- ja köögiviljadest kõik vajalikud ained, kuid saab ka paraja koguse mürke. Ma ei saa lasta uuesti oma kehas mürgitusel tekkida.

Lugesin erinevaid uuringuid, et teada saada, millistes viljades võib mürke vähem olla. Osad, tõenäoliselt kõige mürgisemad viljad, millele pole maheversiooni olen lihtsalt menüüst ära jätnud, mõnda teist tarbinud tavaviljadena.
Praeguseks olen tavatoidust kasutanud igapäevaselt ananassi, kreeka pähkleid, päevalilleseemneid, aeg-ajalt külmutatud vaarikaid, kirsse, musti sõstraid, kookosjahu, palmisuhkrut. Suvel ostsin kurki ja tomatit turult.
Kui rahalised võimalused lubavad, siis tahaksin järjest ikkagi mahetoidu kogust suurendada ja loodan, et Rimi suurendab ka mahetoidu valikut ja minu loodetud spinat jõuab ka sinna müügile.

Praegu olen jõudnud järeldusele, et tavalisi (mitte öko) puu- ja köögivilju süües veganlikult toitudes saab kätte kõik vajaliku (B12 tuleb juurde võtta vitamiinina, sest seda ei pidanud taimsest toidust saama), kuid ainult mahetoitu tarbides vähemalt Viljandis see hetkel võimalik ei ole.

Septembri alguses lasin taas teha vereproovid. Viimastest analüüüsidest oli möödas 1 aasta.
2018. septembris rõõmustasin, et sidekoehaigus, mis oli mul 8 aastat tagasi avastatud ja mille näitaja oli 2018 aprillis ülikõrge (83, senine number oli olnud kõrgeim 59), oli 2018. septembrist uue tervisliku toitumise tõttu läinud täiesti normi - 53 peale.
Nüüd aasta hiljem, 2019. septembris on see number täpselt sama korras, 53!
Ma ei tea, kas ma saan öelda, et seda haigust ei ole enam, aga see on tõestatud, et Ilma valge suhkruta rohkel toorel taimetoidul elamine on hoidnud ära selle haiguse aktiveerumise! Rõõmustan selle üle väga.

Selle aasta augusti algusest olen maadelnud suure väsimusega ja otsinud sellele vastuseid ja põhjuseid ka vereproovi tulemustest. Põhjuseid võis olla mitmeid - B12 oli 154 (alumine norm 156), valk 63,8 (alumine norm 64). Vaatamata Hgl kõrgele näidule (150) oli ferritiin alumise normi lähedal, vaid 14,5.

Mind oleks huvitanud ka joodi ja seleeni näit, kuid need analüüsid olid paraku väga kallid ja jäid seetõttu tegemata.
D-vitamiini olin ka kahel eelneval kuul võtnud ja see näit oli päris normaalne.TAI Nutridata toitumisprogrammi kalkulaatori järgi saan ma joodi ja seleeni vähem kui vaja.

Olen elanud nüüd 8 kuud osaliselt mahetoidul, kaugeltki enam mitte nii rikkaliku toiduvalikuga kui eelneval aastal ja see on toonud tagajärgi. Hetkel tegelengi justkui tulekustutamisega ja püüan oma langenud näidud korda saada paraku vitamiinipurkidest, kuigi mu eesmärk oleks siiski kõik, mis võimalik ikka toidust saada.
Raskeks teeb asja veel see, et ma ei saa võtta seguvitamiine, sest ma ei tohiks saada kaltsiumi, mida mul kipub selle haiguse tõttu veres niigi liiga palju olema. Samal põhjusel pean väga ettevaatlik olema ka D-vitamiini manustamisega, sest see suurendab samuti kaltsiumi imendumist, mis toob omakorda kaasa terviseprobleeme.
See kõik on väga keeruline, aga ma ei tunne lootusetust, vaid ma lähen edasi ja loodan, et olukorrad lahenevad, et Rimi võtab müüki vähemalt öko spinati, mis oleks juba suur võit mulle.

Üks näitaja, mida ma olen veres veel jälginud, on eosinofiilide %, mis näitab allergiat. Ülemine norm on 5. Minul oli toitumisteekonna alguses see 5,8.
2018. septembris tõusis see 6,6-le. Nüüd, 2019. septembris oli 5,5.
Ma seostan seda gluteeniga, kuigi ma ju täpselt ei tea.
2018. septembriks, mil nende näit oli kõrge, olin ma olnud 3 kuud ilma gluteenita, kuid söönud gluteenivaba kaerahelbeputru ja teisi gluteenivabu teravilju. Näidu tõus võis olla seotud sellega, et kui jätsin gluteeni toidust välja, hakkas mõne aja pärast organism seda kehast välja ajama ja seetõttu oli vahepeal selle konsentratsioon veres kõrge ja sellel perioodil oli väga palju ka nahal esinevaid probleeme. Võib-olla see on nii. Võib-olla oli see põhjustatud ka teistest teraviljadest.

Haiguse poolest, mille pärast ma 2018. aprillis pöördusin sellise toitumise juurde, on nüüd üks aasta olnud kõik korras.
Selle uue toitumise teekonna alguses avastasin ma ka mitmeid toidutalumatuseid. Probleemid, mis mul veel on, on tõenäoliselt seotud talumatust toidust tekitatud probleemidega, mingite ainete ladestumisega organsimi, millest lahti saamine läheb väga pikkamööda.
Mu kehal erinevates kohtades on punktid, milles on valu, ma ei oska seda teisiti kirjeldada. Ma ise eeldan, et neid kohti masseerides hakkavad pikapeale need ained liikuma sealt ära, see omakorda toob esile reaktsiooni nahal, mida ma pean tüütu nahaprobleemina taluma.
Kuna eosinofiilide % on vähenenud, siis ma loodan, et olen selles osas õigel teel.
Läheb veel aega, võib-olla veel aasta (loodan, et ikka kiiremini), kuni kõik saab korda ja siis ma loodan, et miski ei taksita enam ka mu normaalset vereringet ja külmatunne ja külmad jalad-käed, mille käes olen vaevelnud väga palju aastaid, saab ka kõrvaldatud.

2018. novembrist jätsin ära teraviljad. Vahepeal 2019. aastal katsetasin kinoat ja riisi, aga jätsin need siiski mingitel põhjustel uuesti menüüst välja.
Praegu on mu toiduks köögiviljad, puuviljad, marjad, seemned, pähklid, oad. Sojatooteid ma ei tarvita, pole kunagi neid söönudki. Köögivilju söön suuremas osas ikkagi toorelt, välja arvatud kartulit ja mõnikord teen mõne kuumtöödeldud toidu, piruka või koogi. Kaunvilju ma ka muidugi toorelt ei tarvita, sest oad on toorelt mürgised. Ma olen mõtisklenud selle üle, kas on ikka õige süüa vilju, mis toorena on mürgised ja sel põhjusel ma vahepeal ube ei söönud, nüüd aga jälle söön, sest mul ei õnnestunud kuidagi muidu organismi valguvajadust täita.

Palju on vastuseta küsimusi, aga üldjoontes siiski usun, et olen õigel teel. Pean tegema veel tarku otsuseid, et edaspidi mitte end vajalikest ainetest ilma jätta. Väga suur teekond on läbitud ja ma tahan edasi minna võiduka lõpuni.