https://toiduinfo.blogspot.com/2018/04/muutsin5-aastat-tagasi-kardinaalselt.html,
siis heita pilk peale 12. juuli vahekokkuvõttele: https://toiduinfo.blogspot.com/2018/07/vahekokkuvote.html.
Vaadake ka 17. augustil postitatud järge: "Muutustele on lisandunud muutusi" (Vahekokkuvõte2) ja siis oleks loogiline järg
lugeda 6. okt postitust "Tõehetk" https://toiduinfo.blogspot.com/2018/10/toehetk-jarg-eelnevatele.html
ja siis jõuda selleni, mida ma kohe teiega jagama hakkan.
19. juunist jätsin otseselt gluteeni sisaldavad teraviljad välja. Mõni aeg hiljem hakkasin tähelepanu pöörama ka toodetel olevale tekstile: "võib sisaldada nisu" ja jätsin ka need ära.
Minu jaoks olid nahal väljenduvad probleemid indikaatoriks, mille järgi sain aru, kas toit mulle sobib või mitte, sest minu tähelepanekute põhjal 3.-ndal päeval pärast vale toiduaine söömist, lõid need välja või ägenesid märkimisväärselt ja jäid püsima umbes nädalaks.
16. novembril, mil naha olukord oli väga hulluks läinud, see tähendab, et mingi piirkond mu nahal oli järjest punasemaks läinud, see sügeles, kipitas, oli põletikuline, sain ma aru, et selle põhjus ei saa olla enam gluteen, sest olen 5 kuud ilma gluteenita toitunud ja kui ka olen teadmatusest söönud midagi, mis on gluteeniga saastunud ja ilmselt 18. okt oli viimati see, mil sõin rosinaid sisaldavat toorbatooni, kuid paraku rosinaid töödeldakse tihti nisujahuga, siis polnud loogiline, et see nii palju aega hiljem veel mu olukorda hullemaks teeks.
Olukord oli väga hull ja ma vajasin, et see muutuks. Teadmine, et mu probleemid on seotud toiduga, oli ja on minus kindlalt.
Ja siis sain endasse äkki mõtte, et see peab olema seotud mingi teraviljaga, mida ma regulaarselt söön.
No nii, mida ma olin viimastel kuudel söönud? Ma olen söönud juunist alates mitmed kuud igal hommikul rohkelt gluteenivaba kaerahelbeputru. Alguses sõin ka hirsihelbeid, kuid kuna need polnud gluteenivabalt tehtud, siis jätsin need välja ja jäin vaid kaerahelveste peale. Viimastel kuudel olen söönud tihti ka toortatart, aeg-ajalt maisijahust makarone, riisi viimasel ajal küll väga harva peale seda kui lugesin, et riis võib sisaldada arseeni.
Milline neist võib siis probleeme tekitada?
Sain Eritoitumise lehelt infot, et maisiga tasub gluteenitalumatutel ettevaatlik olla, sest selle vastu esineb sageli talumatust. Tegelikult võib esineda talumatust iga teravilja, ka riisi suhtes. Sümptomid kaovad alles siis, kui kõik talumatust tekitavad teraviljad on menüüst välja jäetud. Hirsi ja tatra kohta esitatakse samuti vasturääkivaid andmeid. Mõned jätavad ka need gluteenivabast dieedist välja. Kaeras sisalduvad valgud aveniinid võivad põhjustada gluteeniga sarnaseid talumatusnähte.
Sellist infot sain siis sealt.
Seal olid mainitud kõik teraviljad, mida ma olin regulaarselt söönud. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui minna taas ühele uuele loobumisteele. Mõtlesin, et ma ei hakka raiskama aega sellele, et ühekaupa teravilju ära jätta, vaid otsustasin kõik korraga välja jätta ja kui lahendus käes, siis võin ühekaupa hakata uuesti menüüsse võtma ja katsetama. Nii mõtlesin ma siis, aga kuna keha puhastumisprotsess teraviljajääkidest on olnud väga vaevarikas ja hullem kui loomsest toidust puhtaks saamine, siis ma ei ole kindel, kas ja millega ma kunagi katsetama hakkan.
Mul ei ole toitumishäireid, kaaluprobleeme vms. Ma ei ole kunagi tahtnud loobuda loomsest toidust, aga ma tahan inimväärset, parema kvaliteediga elu ja tervist ja seetõttu ma lihtsalt olen pidanud minema nende muutuste ja loobumiste teele, sest need on toonud juba väga suuri muutusi - meditsiiniliselt tõestatud suuri tulemusi.
Alates 17. novembrist, tänaseks siis 1 kuu, pole ma söönud teravilju.
Uus suur väljakutse ja tegelikult suur teadmatus, kuidas ma siis nüüd sööma hakkan, millega asendan oma suure pudruportsu, mis andis koos marja- ja puuviljalisandiga ligi 900 kcal.
Siinkohal on suureks abiks olnud Tervise arengu Instituudi Toidupäevik, kuhu saab sisestada iga söödud toiduaine kaalu ja programm näitab, kui palju soovituslikest süsivesikute, rasvade, valkude ja vitamiinide ning mineraalide kogusest olen saanud ja mis puudu on.
Olen see kuu aega peaaegu iga päev seda päevikut täitnud ja alles nüüd tunnen, et hakkan juba orienteeruma ja ise ilma kaalumata õigeid koguseid sööma. Mure oli just valkude osas - kui palju seemneid ja pähkleid ja siis veel see, et valgud, süsivesikud ja rasvad oleksid tervislikus suhtes protsentuaalselt ja muidugi, et saaksin ikka piisava koguse kaloreid.
Tahtsin seda teha nii enda pärast, aga ka võimalike skeptikute ja muretsejate pärast.
Mul on läinud tegelikult hästi. Protsess, mis oli viimastel kuudel järjest edasi läinud ja mis viis mu teraviljadest loobumiseni, on peatunud ja taandub. Kuigi mu nahk pole veel korras, ei ole see enam põletikuline ega punane ja on märkataval paranemise teel.
Mul on selline teooria ja olen sellele ka kinnitust leidnud, et kui lõpetada kehale kahjuliku toiduaine tarbimine, siis mõne aja pärast organism avastab, et kuna seda kahjulikku ainet ei tule enam juurde, siis võiks võtta kokku jõu ja hakata seda ainet organismist välja ajama.
Mina tunnen kahjulikke ainete kogunemist oma kehal tuntavate valusate kohtadena õlgades, kaelal, seljal, kätel, jalgadel. Ma pean siis tegema palju massaaži, et need kiiremini liikuma saaks ja muidugi jooma palju vett, et puhastada organismi. Õnneks on mul hea Shiatsu massaažimasin.
Praegu, kuu pärast teravilja välja jätmist, käib see puhastusprotsess veel täie hooga, aga mul on usk ja lootus, et mu nahk saab korda ja ma saan vabaks valupunktidest kehas ja neid ei tule enam ja ma loodan, et ka mu vereringehäired kaovad ja mu käed ja jalad ei külmeta enam.
Nii tahaks, et kõik saaks juba korda ja küll saabki, lihtsalt veel veidi kannatlikkust ja püsivad positiivsed tulemused on siis minu päralt.
7. augustist olen taimetoitlane, seega juba üle nelja kuu.
Ma ei ole tundnud ühegi loobutud toiduaine järgi vajadust ja seda ilmselt seetõttu, et toitun nii, et mu organism saaks kõiki vajalikke toitaineid ja ta ei tunne millestki puudust.
Ma olen juba nii harjunud sellise toitumisega ja mulle isegi meeldib see. See on olnud ikka tohutute muutuste aasta ja nii nagu muutustega ikka, kui alguses me ei taha neist kuuldagi, siis hiljem mõtleme tänutundega ja tunneme rõõmu, nii ka minuga. Ja taaskord ma ütlen: mõte loobumisest on palju-palju hullem kui loobumine ise, olen seda kogenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar